Wing Tjun on terviklik ja efektiivne võitluskunst, mis põhineb mitme Hiina ja Kagu-Aasia traditsioonilise Wing Chun Kuen perekonnna stiili ja selle alusstiilide (nagu Emei 12 Zhuang, Fujian Valge Kurg jt) sünteesil. Wing Tjun süsteemi järjepidev harjutamine annab igale tõsisele harrastajale silmnähtava ja esmapilgul talle endalegi üllatava tulemuse, õpetades teaduslikul ja arusaadaval viisil iidseid, kuid tänaseks enamasti unustatud Kung Fu tehnoloogiaid.

18. sajandi Lõuna-Hiina punase jõeooperi salaühingute lühikese löögi süsteemi (selle lihtsusatud variante tuntakse tänapäeval erinevate Wing Chun stiilide vahendusel) unikaalne keha arendamise tehnoloogia. Mis on kohandatud tänapäevastele arusaamadele ja metoodikatele vastavaks.

Neigong (Nei= sisemine, Gong =harjutus, oskus) on spetsiifiline praktika selleks, et parandada tervist ja suurendada sisemist jõudu. Selle arendamise ja ka rakendamise mehhanismi ei ole välisele vaatlejale, kes ei ole nende praktikatega kursis, näha ja sellest tuleb ka termin „sisemine“. Neigongi vastand on Waigong (Wai = välimine, Gong =harjutus, oskus), mis hõlmab tavapäraseid sportlikke hajutusi tervise parandamiseks, füüsilise vastupidavuse suurendamiseks ja lihasjõu kasvatamiseks. Waigong tähendab tänapäevases mõistes spordiga tegelemist, seda nimetatakse Wai (välimine) kuna harjututse tegemine (näiteks jooksmine, võimlemine, jõutreening jms) on üheselt arusaadav ja välisele vaatlejale selgelt näha.

Hõlmab kogu Leung Ting Wing Tsun süsteemi, nii nagu seda õpetas Sifu Leung Ting eratundides Sifu Sergio Pascal ladarolale Hong Kongis ja mujal Hiinas. Samuti on sinna lisatud Ip Man’i teiste õpilaste perekondadelt (nagu Wang Kiu, Leung Sheung, Lok Yiu jt) materjale, kelle esindajatega on Sifu Sergio harjutanud.