Traditsiooniline võitluskunst algab relvatreeningust, see paneb paika liikumise (jalgade töö), koordinatsiooni, kehaintegratsiooni, arendab liigeste elastsust ja jõudu. Kung Fu Tallinn treeningutel kasutame relvade mulaaže, harjutame kõigile jõukohasel, arusaadaval ja ohtul viisil fookusega omadada, säilitada ja populariseerida muistseid võtlustehnoloogiaid.
Relvatreening
Meieni jõudnud võitluskunstide tehnoloogiad pärinevad lahingväljalt ja sissisõjaga tegelevatelt salaühingutelt. Arvestades tolleaegseid tingimusi, kus kõik kandsid relvi (näiteks nuga vööl) mida ründesitutasioonis kasutati, pidid tolleaegsed võitluskunsti treeningud algama relvaharjutustest. Seda nii Shaolini koostri sõdalasmunkade treeningutel, kui Tai Ping ülestõusul osalenud Punase jõeooperi salaloožide harjutustel.
Harjutame Lõuna-Hiina mere piirkonnast meieni jõudnud universaalset võitlustehnoloogia platvormi, mis võimaldab ühtemoodi efektiivselt treenida kõiki traditsioonilisi relvi ja ilma relvadeta võitlust. Harjutame nuga (jahinuga, võitlusnuga jne), liblikmõõka (või machete, nui, võitlus kepp, kiin jne), karambiti (või taskunuga, väike nuga jne), oda (või kaigas, kurikas jne.). Kui käia trennides kohal ja veidi ka iseseisvalt harjutada on umbes aastaga võimalik omandada kõigi nende relvade baasoskused, mida saab treeningutel ja iseseisvalt lihvida aina paremaks ja tõhusamaks. Treeningutel kasutame relvade mulaaže, kõigile osalejatele jõukohasel ja ohutul viisil.
Milliste relvadega harjutame ?
Nuga õpetab õiget jalgade tööd ja distantsi ning kehaintegratsiooni. Nuga on kerge relv ning selle mõjusaks rakendamiseks kasutame keha põhiliigeste integratsiooni, samuti keha ning jäsemete pöörlemisel ja nihkumisel põhinevat jõumootorit, mida nimetame ka ussikehaks.
Ühekäemõõk ja liblikmõõgad (machete/kiin), mis on füüsiliset veidi raskem ja nõuab väga head liikumist. Me ei löö tera teraga kokku (nagu filimides), see lõhub meid ja meie relvi. Õige jalgade tööga manööverdame ennast selliselt, et oleme ründajale tabamatud, kuid saame ründjat iga nurga pealt tabada.
Kaigas (oda), õpime hoidma kaigast pidevas liikumises, seda nii löök tehes kui ühest löögist teise üleminekul. Seda teeme viisil, et kaigas keerleb pidevalt meie poolt kontrollitud viisil, mis tekitab ruumi kuhu midagi ei saa siseneda ilma, et me seda väga tugevalt lööksime.
Karambit (väike nuga), mis traditsiooniliselt oli väike, teritatud ainult seest poolt ja terav nagu žilett. Seda kanti varjatult ja see oli viimane kaitseliin meie ja ründaja vahel.
“... Meil on väga hea relvatreeningu programm, millega saab kiiresti omandada vajalikud oskused. Ja mida on äge harjutada … “
Sten