TALLINNA KUNG FU KLUBI WIKI LEHT
Wing Chun Kuen
Wing Chun Kuen (tõlkes: Tärkava Kevade Rusikas) on Lõuna-Hiinast pärinev lähidistantsi võitluskunst, mis kasutab kleepumise ja lühikese löögi tehnoloogiat. See on Shaolini Lühikese Löögi, Emei 12 Zhuang (Emei mao) ja Fujian Valge Kure sümbioos.
Wing Chun erineb põhimõtteliselt enamuse tänapäeva tuntud stiilide lähenemisest, kus osades liigutakse löögi distantsis sisse ja välja (pika löögi süsteemid, nagu poks) või osades keskendutakse heidetele (heitmise ja mahaviimise süsteemid, nagu judo) ja osades ollakse maasvõitluse distantsis (maasvõitluse süsteemid, nagu Brasiilia ju jutsu). Heas võitluskunstis peaks küll olema kõigi nelja distantsi (pikk löök, lühike löök, mahaviimine/heitmine ja maasvõitlus) põhioskused esindatud, kuid meisterlikkuse saavutamiseks on vajalik mõnele neist spetsialiseeruda.
Wing Chun Kung Fu ajaloost
Lühikese löögi võitluskunste on esimest korda Ming dünastia kindrali Qi Jiguang 1560 aastal avaldatud sõjakunsti raamatus ‘Jixiao Xinshu’ (Wikipedia tõlge: New Treatise on Militray Efficiency), mida kasutas tolleaegne imperaatori eliit oma üksuste treenimiseks.
Kui Ming 1644.a Kirde Hiinast pärineva tunguusi-mandžude Qing dünastia poolt kukutati, tekkis sellele ülejäänud Hiinas võimas vastupanuliikumine, mis organiseerus salaühinguteks, kus praktiseeriti ja arendati võitluskunste.
Ühe taolise Punase jõeooperi salalooži lühikese löögi võitluskunsti lihtsustatud versioon tuli avalikkuse ette 19. sajandi keskel. Kui Ming dünastiat taastada püüdnud salaühingud liitusid Tiandihui’ga (Maa ja Taeva Salaühing ), mis korraldas 19. saja keskel Lõuna-Hiinas verise Taiping ülestõusu.
Selles osalenud Punase Jõeooperi looži meistrid õpetasid kohalikele talupoegade loožis harrastatava avantseeritud Kung Fu süsteemi lihtsustatud varianti, et koolitada neist ülestõusu jaoks sissiüksusi. Peale ülestõusu mahasurumist Qing üksuste poolt, põletati Punase jõeooperi laevad ja ellujäänud meistrid põgenesid.
Osad neist jõudsid Lõuna- Hiina mere saartele, mis võis olla üheks Okinawa Karate ja Kagu-Aasia saartel harrastatava kuntao (kun/kuen – rusikas ja tao- tee) allikaks. Jõeooper oli siis paarkümmend aastat keelatud ja kui see 19 saj. lõpul taasloodi, sündis uuesti ka Wing Chun. Uus Wing Chun vastas uutele oludele, see ei olnud enam salaühingute sissisõja julm võitlussüsteem. Võitluskunsti päritolu kohta loodi siis mitmeid legende ja mõistulugusid. Tekkis meistrite kultus, mis on meieni jõudnud läbi mitme tuntud Hiina Kung Fu filmi.
Wing Chun Kuen võiks tõlkida kui Tärkava Kevade Rusikas, et ka kõige karmimale talvele järgneb kord kevad. Taiping ülestõusu eelsest ajast on säilinud Punases jõeooperis esimese naise rolli mänginud suurmeister Yik Kam kirjutatud Kuen Kuit (Rusikapoeem), mis annab poeetilises vormis edasi Wing Tjun tehnoloogia põhialused. Selle poeemi ja Yik Kam’i süsteemi harjutava Kung Fu perekonna ning teiste Wing Chun perekondade pärandi alusel on tänaseks taasloodud Tai Ping eelne pikk Siu Lin Tau vorm, mis on meie süsteemi kroonijuveel.
Põnevat lugu sellest, kuidas Cho vennad Yik Kami käest ooperis peksa said ja tema võitluskunsti säilitasid võib lugeda SIIT.
Selleks, et väljendada austust Punase Jõeooperi salalooži meistritele alustame treeninguid mässude aega sümboliseeriva „Fan Ching Fu Ming“ („Kukuta Qing, taasta Ming“) viipega, mis on pärimuse järgi Punase jõeooperi Ming dünastiat restaureedida püüdnud salaloožide sisenemise viibe.