Mis on Kung FU?
Wing Tjun ( 詠 春 ) on lühikese löögi (tehnoloogia/oskus) võitluskunst (praktika/väljendus).
Mis on tehnoloogia, mida nimetatakse on sisemiseks ja mida välimiseks võitluskunstiks?
Iga tehnoloogia koosneb sisemisest ja välimisest osast. Tehnoloogia sisemine osa on pühendamatule (so neile, kes ei ole konkreetse teemaga kursis) enamasti nähtamatu, see hõlmab mingi distsipliini või seadme spetsiifilist sisemist toimimist. Tehnoloogia välimine või ka nähtav osa on konkreetse distsipliini või seadme manifestatsioon – mis see on ja mis sellega teha saab, näiteks auto tehnoloogia väljendub sõidukogemuses.
Kõik inimeste poolt praktiseeritavad, oskusi nõudvad alad (nagu kergejõustik, jooga, poks, judo, wing chun/wing tjun jne) põhinevad mingil tehnoloogial. Tehnoloogiad on erinevad, kuid igal alal praktiseeritav tehnoloogia peab kuidagi väljenduma (ujuma ei saa õppida ilma vette minemata). Kui ei ole tehnoloogiat või selle väljendust siis ei ole Kung Fu’d.
Muistsel ajal, kui elu oli praegusega võrreldes oluliselt karmim, arendati tolleaegse eliidi poolt ekstreemses olukorras ellujäämiseks vajalikke oskustehnoloogiaid (näiteks oskus säilitada suvekuumuses lahinguväljal, täisturvistes külmrelvadega kähmeldes pika aja jooksul tegutsemisevõime).
Need tehnoloogiad arenesid aastasadade jooksul, loodusliku valiku tulemusena (sõna otsese mõttes elu hinnaga) avantseeritud Kung Fu süsteemideks, taolised süsteemid olid nii Läänes kui Idas. Tänapäevaks on aga suur osa sellest oskusteabest unustatud. Eriti Läänes, kus me ei tea enam näiteks viikingite (eestlased olid ju ka viikingid) muistse sõjakunsti Kung Fu’d.
Wing Tjun põhineb taolisel arenenud tehnoloogial, mille omandamisele pöörame grupiharjutustel palju tähelepanu. Kuna suur osa sellest tehnoloogiast jääb pühendamatutele (so neile kellel puudub vastav teadmine) nähtamatuks, nimetatakse seda sisemiseks tehnoloogiaks ja Wing Tjuni sisemiseks (so nähtamatu tehnoloogia) distsipliiniks.
Wing Tjuni väljendusena kasvab meie enesekindlus, paraneb stressitaluvus ja areneb oskus lahendada keerulisi konfliktsituatsioone tööl või saada paremini hakkama ekstreemses situatsioonis tänaval.
Mis on Wing Tjun Kyun (tõlkes: Tärkava kevade rusikas)?
Wing Tjun on Lõuna-Hiinast pärinev lähidistantsi võitluskunst, mis kasutab kleepumise ja lühikese löögi tehnoloogiat (kleepuvad jäsemed + pöörleval kogukeha jõuimpulsil põhinev löögitehnoloogia). See on Shaolini lühikese löögi, Emei mao (Emei 12 Zhuang) ja Fujian Valge Kure sümbioos.
Selle all mõeldakse Shaolini lühikese löögi tehnoloogia rakendamist, läbi lõdvestatud liigeste koordineeritud kehamehaanika (Emei madu) ja vetruva/vibreeriva jõumotoorika (Fujian Valge Kurg).
See erineb põhimõtteliselt enamuse tänapäeva tuntud stiilide lähenemisest, kus osades liigutakse löögi distantsis sisse ja välja (pika löögi süsteemid, nagu poks) või osades keskendutakse heidetele (heitmise ja mahaviimise süsteemid, nagu judo) ja osades ollaksegi maasvõitluse distantsis (maasvõitluse süsteemid, nagu Brasiilia ju jutsu).
Heas võitluskunstis peaks küll olema kõigi nelja distantsi (pikk löök, lühike löök, mahaviimine/heitmine ja maasvõitlus) põhioskused esindatud, kuid meisterlikkuse saavutamiseks on vajalik mõnele neist spetsialiseeruda.
Kuidas Wing Tjun Kuen Kung Fu tekkis?
Lühikese löögi süsteeme mainiti esimest korda Ming dünastia kindrali Qi Jiguang 1560 aastal avaldatud sõjakunsti raamatus ‘Jixiao Xinshu’ (Wikipedia tõlge: New Treatise on Militray Efficiency), mida kasutas tolleaegne imperaatori eliit oma üksuste treenimiseks. Kui Ming dünastia 1644.a Kirde Hiinast pärineva tunguusi-mandžude Qing dünastia poolt kukutati, tekkis sellele ülejäänud Hiinas võimas vastupanuliikumine, mis organiseerus salaühinguteks, kus praktiseeriti ja arendati ka võitluskunste.
Ühe taolise Punase jõeooperi salalooži lühikese löögi võitluskunsti lihtsustatud versioon tuli avalikkuse ette 19. sajandi keskel, kui Ming dünastiat taastada püüdnud Tiandihui (Maa ja Taeva Salaühing, mis organiseerus peale Qing dünastia langemist 20 saj. alguses Triaadiks) korraldas Lõuna Hiinas verise Taiping ülestõusu.
Selles osalenud Punase Jõeooperi looži meistrid õpetasid kohalikele talupoegade loožis harrastatava avantseeritud Kung Fu süsteemi lihtsustatud varianti, et koolitada neist ülestõusu jaoks sissiüksusi. Ülestõus suruti Inglise armee toel ja nende poolt antud tulirelvade abil maha, Punase jõeooperi laevad põletati ja selle meistrid põgenesid laiali, kuid Tiandihui tegutses vaatamata sellele edasi.
Siis hakkasid ellujäänud meistrid õpetama Punase jõeooperi lühikese löögi süsteemi salaloožidest väljapoole, enamasti perekondade liikmetele, kelle juures nad ennast varjasid. Peamiselt nende meistrite järglaste poolt nimetati see 20. sajandi alguses Wing Chun Kuen´ks (meie ütleme Wing Tjun Kuen). Süsteemi päriolu peitmiseks loodi siis ka selle tekkimise kohta mitmeid legende ja mõistulugusid. Wing Chun Kuen võiks tõlkida kui Tärkava kevade rusikas, et ka kõige karmimale talvele järgneb kevad.
Sellest ajast on säilinud Punases jõeooperis esimese naise rolli mänginud suurmeister Yik Kam kirjutatud Kuen Kuit (Rusikapoeem), mis annab poeetilises vormis edasi Wing Tjun tehnoloogia põhialused. Selle poeemi ja Yik Kam’i süsteemi harjutava Kung Fu perekonna ning teiste Wing Chun perekondade pärandi alusel on tänaseks taastatud 19.saj algne Siu Lin Tau vorm, mis on meie süsteemi kroonijuveel.
Selleks, et väljendada austust Punase Jõeooperi salalooži meistritele alustame igat harjutust toda aega sümboliseeriva „Fan Ching Fu Ming“ („Kukuta Qing dünastia, taasta Ming dünastia“) viipega, mis on pärimuse järgi Punase jõeooperi salalooži sisenemise viibe.
Mis on IWKA?
IWKA on Sigung Sergio Pascal Iadarola asutatud rahvusvaheline sisemisi võitluskunste praktiseeriv organisatsioon, mis keskendub IWKA Wing Tjun ja Taiji süsteemide kaudu keha-, teadvuse- ja jõu harmoonilisele arendamisele.
IWKA koolid asuvad 18 riigis üle maailma.