Mis on sisemine võitluskunst?

Iga tehnoloogia koosneb sisemisest ja välimisest osast.

Tehnoloogia sisemine toimimine on pühendamatule (neile, kes ei ole mingi konkreetse teemaga kursis) enamasti nähtamatu, see hõlmab mingi distsipliini või seadme spetsiifilist tööd (näiteks mobiiltelefon laetud olekus ja sidevõrgus).

Tehnoloogia välimine või ka nähtav osa on mingi konkreetse distsipliini või seadme toimimise manifestatsioon – mis see on ja mis sellega teha saab, näiteks mobiiltelefoni tehnoloogia väljendub sellega helistamises.

Kui ei ole tehnoloogiat või selle väljendust siis ei ole Kung Fu’d.

Muistsel ajal, kui elu oli praegusega võrreldes oluliselt karmim, arendati tolleaegse eliidi poolt ekstreemses olukorras (nagu sõjapidamises) ellujäämiseks vajalikke oskustehnoloogiaid. Selleks on näiteks spetsiifiline kehatehnoloogia selleks, et täisturvistes ja külmrelvadega lahingväljal kähmeldes säiliks pika aja jooksul tegutsemisevõime.

Need tehnoloogiad arenesid loomuliku valiku tulemusena (sõna otsese mõttes elu hinnaga) aastasade jooksul avantseeritud Kung Fu süsteemideks, taolised süsteemid olid kasutusel nii Läänes kui Idas.

Tänapäevaks on aga suur osa sellest oskusteabest unustatud. Eriti Läänes, kus me ei tea enam näiteks viikingite (eestlased olid ju ka viikingid) muistse sõjakunsti Kung Fu’d.

Wing Tjun põhineb taolisel tehnoloogial, mille omandamisele pöörame grupiharjutustel palju tähelepanu.

Kuna suur osa sellest tehnoloogiast jääb pühendamatutele (so neile kellel puudub vastav teadmine) nähtamatuks, nimetatakse seda sisemiseks tehnoloogiaks ja Wing Tjun’i sisemiseks distsipliiniks.